Sõna „briljant“ all mõistetakse teemanti, mis on läbinud teatud töötluse. Teemandid avastati juba 4. aastatuhandel eKr India poolt hõivatud territooriumilt. Neid hindasid kõrgelt ka vanad roomlased.
Sel ajal usuti, et teemantidel on maagiline jõud, mistõttu kasutati neid sageli talismanidena. Nende mainimist võib leida Vana-Rooma kirjaniku, Plinius Vanema, kirjutatud teosest „Looduslugu”. Ta kirjeldas, et teemante kasutatakse tööriistadena. Planeedi Euroopa ossa jõudsid need alles 5.-6. sajandil eKr.
Samal perioodil avastati nende väike maardla Borneo saarel. Kuna see asus aga kaugel peamistest kaubandusasulatest, tekitas teemantide transportimine mõningaid raskusi.
Et kõnealused töötlemise läbinud kivid omandavad uskumatu ilu, avastasid inimesed alles 13. sajandil. Sageli neid aga ei töödeldudki, kuna üldiselt arvati, et sellega kaovad nende maagilised omadused. Kivide töötlemine võeti ette juba oluliselt hiljem. Hinnalise staatuse omandasid need alles viis ja pool sajandit tagasi.
Tollal, 1454. aastal, lõi kullassepp Louis de Bernel ajaloos esimese teadaoleva teemandi. Tegi ta seda isiklikult Charles Julge jaoks, kes oli Burgundia hertsog. Nähes uskumatult ilusat teemanti, tahtis viimane kaunistada nendega oma lahingvarustust. Prantsusmaa kuninga, Charles VII, üks lemmikuid, nimega Agnes Sorel, tegi aga moeks teemantehtete kandmise avalikel üritustel.
Algselt asusid kõige rikkalikumad teemandimaardlad Indoneesias ja Indias – seda mainis ka Scheherazade, kuulus jutuvestja filmist „1000 ja üks ööd“. Ent aeg ja inimkäsi on need varud ammendanud. Nii et tänapäeval kaevandatakse Indias ja ka Golcondas palju vähem kive.
Alates 19. sajandi keskpaigast on nende kivide peamise tarnija staatuse omandanud Aafrika. Esimene teemant leiti seal Kimberleyst, juba 1869. aastal. Nüüd tuntakse seda kui „Lõuna-Aafrika tähte“.
1867. aastal võeti Ameerikas, täpsemalt Philadelphias, kasutusele kivitöötlemise tehnoloogia spetsiaalse kivilõikusmasina abil. Lihvimist on aga kasutatud eranditult alates 1910. aastast ja seda tehnoloogiat kasutatakse siiani. Kahekümnenda sajandi alguses leiti Atlandi ookeani rannikult veel üks maardla. Ookeanipõhjast leiti kivimid esmakordselt 1961. aastal.
Euroopa mandril asuvad ainsad teemantide kaevandamise maardlad Venemaal. Permi piirkonna lähedusest leiti 1829. aasta suve keskel esimene Uurali teemant. Selle leid on pärisorja Pavel Popovi teene. Ta töötas toona Krestovozdviženski kaevanduses, kus otsiti kulda.
19. sajandi lõpus leiti teemant Siberi jõest nimega Melnichnaya, mis voolab Jenisseiski lähedal. Kahekümnenda sajandi keskel avastati maardla Jakuudi jõel, mida nimetatakse Viljujiks. Kui see juhtus, hakati NSV Liidus avama tehaseid, kus töödeldakse teemante. Smolenskis avati aga juba 1963. aastal suurim teemantide lihvimise tehas. Isegi täna ei kaota see oma staatust selle valdkonna suurima ettevõttena ja kuulub firmale ALROSA.
